Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)
Viited
28.5.12
Seitsmes tuumahiid
Käesolev blogipostitus on mõneti mõttetu, aga ilmselgelt vajalik. Jobutasin, mis ma jobutasin ning nüüd ma olengi seisus, kus ma kirjutan ulmeajakirja «Reaktor» aprillinumbrist hetkel, mil toimetus juba usinalt mainumbrit kokku paneb.
Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)
Viited
Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)
Viited
21.5.12
Terry Bisson «Dear Abbey»
Oeh, lõpuks ometi sain ma selle läbi... sadakond lehekülge, aga milline piin...
Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.
Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.
Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.
Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.
Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.
Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...
Viited
Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.
Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.
Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.
Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.
Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...
Viited
24.4.12
Uus hiir ja uus Friedenthal
Aprill on hiirekuu, ehk taaskord ilmus ulmeajakirja «Algernon» värske number.
Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.
Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...
Viited
Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.
Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...
Viited
12.4.12
Kosmonautikapäev
Täna, 12. aprillil on kosmonautikapäev... ei, mitte Eestis, ikka seal, kus kosmonautika au sees on... tähtpäeva puhul siis paar kosmonaudi ulmemaali...
Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.
Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.
Viited
Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.
Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.
Viited
11.4.12
Cowboys & Aliens (2011)
Hakkasin filmi vaatama üsna ettevaatlikult, sest mulle oli justkui kusagilt kõrvu jäänud, et ilge jama on...
Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.
Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...
Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.
Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.
Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.
Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.
Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.
Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.
Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.
Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.
Viited
Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.
Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...
Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.
Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.
Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.
Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.
Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.
Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.
Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.
Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.
Viited
10.4.12
Pool tosinat energiahiidu
Minu üldine tõrksus ja tahtmine massist eristuda tekitab olukorra, kus ma lihtsalt ei suuda ajakirja «Reaktor» ilmumispäeval teha veel ühte postitust teemal «uus number ilmunud»... noh, et teistele taolistele lisaks.
Täna, miski tosinajagu päevi hiljem, olen ma aga uhkes üksinduses ning sellest postitusest on ehk abi neilegi, kel õigeaegne uudis märkamata jäi. Tõtt-öelda plaanisin ma seda postitust juba eelmisel nädalal, aga leidsin, et riigipühal miski uudise tegemine on nonsens. Tore, et ootasin, sest nüüd saan ma ka viidata onu Kalveri arvustusele...
Viited
Täna, miski tosinajagu päevi hiljem, olen ma aga uhkes üksinduses ning sellest postitusest on ehk abi neilegi, kel õigeaegne uudis märkamata jäi. Tõtt-öelda plaanisin ma seda postitust juba eelmisel nädalal, aga leidsin, et riigipühal miski uudise tegemine on nonsens. Tore, et ootasin, sest nüüd saan ma ka viidata onu Kalveri arvustusele...
Viited
9.4.12
Jacek Piekara «To, co najważniejsze»
Jutt «To, co najważniejsze» avab Jacek Piekara kogu «Arivald z Wybrzeża» (2000).
Sisu
Arivald oli maag, vähemasti arvasid Mereäärse elanikud sedamoodi. Kes siis ikka käib ringi sinise ja hõbetähtede kaetud mantliga, kel on kristallkuul jne.
Tegelikult oli Arivald petis. Mehe nimi oli hoopis Penszo ning ta oli rändlaulik, kes kogemata sattus juures olema, kui üks vana maag keset paksu metsa suri. Penzo mõtles, et viib maagiaraamatu, kristallkuuli, mantli ja muud asjad mõne teise maagi kätte, aga uudishimust vaatas ta maagiaraamatusse ja juhtumisi sai sellest aru ning üsna kähku sai ta ka lihtsamad trikid selgeks. Penzo võttis endale nimeks Arivald ning asus elama Mereäärsesse, sest sealse kehva maanurga vastu ei tundnud huvi ei vallutajad, ei kaupmehed ning oht saada paljastatud oli peaaegu olematu.
Ühel hommikul avastab Arivald, et Mereäärsele ligineb piraatide laevastik, et üks maag on nad palganud ning see maag teab väga hästi, et Arivald on kõigest Penzo. Maag lubab, et Arivaldi tapab ta niikuinii, Mereäärse printsessi võtab ta samuti naiseks niikuinii – küsimus on vaid selles, et kas ta ka Mereäärse hävitab?
Seosed
«See, mis kõige tähtsam» on esimene sarjast «Mereäärse Arivaldi lood» – ilmus esimesena ja on sarjasiseses kronoloogias esimene.
Jutt ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1992. aasta esimeses numbris. 2000. aastal ilmus Jacek Piekara jutukogu «Arivald z Wybrzeża», mis sisaldas kõik seniilmunud Arivaldi-sarja tekstid. 1996. aastal tõlgiti jutt tšehhi keelde ja avaldati pealkirjaga «Nejdůležitější na světě» poola fantasy antoloogias «Maladie: Andrzej Sapkowski a dalších jedenáct mágů polské fantasy». 2005. aastal ilmus Arivaldi-lugude täiendatud uustrükk «Ani słowa prawdy», millest 2008. aastal tehti uue kujundusega kordustrükk.
Arivald on tegev ka Jacek Piekara loodud arvutimängus «Książę i Tchórz» ning levib kuulujutte, et kirjanik kavatseb edaspidigi sellest maailmast lugusid kirjutada.
Hinnang
Hakkasin seda teksti lugema pigem kohusetundest, sest ma arvasin end üldiselt teadvat, et mis laadi asju Jacek Piekara kirjutab ning kuna ma Arivaldi-sarjast midagi lugenud polnud, siis mõtlesin maitseproovi võtta. Tulemus ei olnud eriti ootuspärane. Ei, ma ei pea Jacek Piekarat viletsaks kirjanikuks, pigem vastupidi, aga olles lugenud ta vanemaid ja uuemaid tekste, oli mul enda arvates juba üsna selge pilt, et mida oodata võiks. Arvasin, et selline rahulikult ja suisa muretult algav lugu ei saa hästi lõppeda. Kuna teadsin, et see on sarja esimene tekst, siis oli selge, et Arivald jääb ellu... kuid kahtlustasin, et täiskomplekti kehaosadega ja terve mõistusega ta seda juttu ei läbi.
Pean tunnistama, et ääretult meeldiv on kogeda, kuidas juba väljakujunenud arvamus autorist paraja põntsu saab. Neli oli hindeks enam kui kindel, aga jutu järelmaitse sundis mind maksmimumhinnet panema. Ei ole just palju tekste, mis oleksid siiralt heasüdamlikud ning ei mõjuks sealjuures läilalt.
Viited
Arivald oli maag, vähemasti arvasid Mereäärse elanikud sedamoodi. Kes siis ikka käib ringi sinise ja hõbetähtede kaetud mantliga, kel on kristallkuul jne.
Tegelikult oli Arivald petis. Mehe nimi oli hoopis Penszo ning ta oli rändlaulik, kes kogemata sattus juures olema, kui üks vana maag keset paksu metsa suri. Penzo mõtles, et viib maagiaraamatu, kristallkuuli, mantli ja muud asjad mõne teise maagi kätte, aga uudishimust vaatas ta maagiaraamatusse ja juhtumisi sai sellest aru ning üsna kähku sai ta ka lihtsamad trikid selgeks. Penzo võttis endale nimeks Arivald ning asus elama Mereäärsesse, sest sealse kehva maanurga vastu ei tundnud huvi ei vallutajad, ei kaupmehed ning oht saada paljastatud oli peaaegu olematu.
Ühel hommikul avastab Arivald, et Mereäärsele ligineb piraatide laevastik, et üks maag on nad palganud ning see maag teab väga hästi, et Arivald on kõigest Penzo. Maag lubab, et Arivaldi tapab ta niikuinii, Mereäärse printsessi võtab ta samuti naiseks niikuinii – küsimus on vaid selles, et kas ta ka Mereäärse hävitab?
Seosed
«See, mis kõige tähtsam» on esimene sarjast «Mereäärse Arivaldi lood» – ilmus esimesena ja on sarjasiseses kronoloogias esimene.
Jutt ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1992. aasta esimeses numbris. 2000. aastal ilmus Jacek Piekara jutukogu «Arivald z Wybrzeża», mis sisaldas kõik seniilmunud Arivaldi-sarja tekstid. 1996. aastal tõlgiti jutt tšehhi keelde ja avaldati pealkirjaga «Nejdůležitější na světě» poola fantasy antoloogias «Maladie: Andrzej Sapkowski a dalších jedenáct mágů polské fantasy». 2005. aastal ilmus Arivaldi-lugude täiendatud uustrükk «Ani słowa prawdy», millest 2008. aastal tehti uue kujundusega kordustrükk.
Hinnang
Hakkasin seda teksti lugema pigem kohusetundest, sest ma arvasin end üldiselt teadvat, et mis laadi asju Jacek Piekara kirjutab ning kuna ma Arivaldi-sarjast midagi lugenud polnud, siis mõtlesin maitseproovi võtta. Tulemus ei olnud eriti ootuspärane. Ei, ma ei pea Jacek Piekarat viletsaks kirjanikuks, pigem vastupidi, aga olles lugenud ta vanemaid ja uuemaid tekste, oli mul enda arvates juba üsna selge pilt, et mida oodata võiks. Arvasin, et selline rahulikult ja suisa muretult algav lugu ei saa hästi lõppeda. Kuna teadsin, et see on sarja esimene tekst, siis oli selge, et Arivald jääb ellu... kuid kahtlustasin, et täiskomplekti kehaosadega ja terve mõistusega ta seda juttu ei läbi.
Pean tunnistama, et ääretult meeldiv on kogeda, kuidas juba väljakujunenud arvamus autorist paraja põntsu saab. Neli oli hindeks enam kui kindel, aga jutu järelmaitse sundis mind maksmimumhinnet panema. Ei ole just palju tekste, mis oleksid siiralt heasüdamlikud ning ei mõjuks sealjuures läilalt.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)